Kaplinn

13.02

Alustame päeva külastusega District Six muuseumisse.

District Six oli kirev rajoon Kaplinnas, kust 70ndatel apartheidi režiimi ajal viidi sunniviisiliselt oma kodudest minema üle 60 000 inimese. Muuseumis on hulganisti fotosid, kaarte ja muul kujul meenutusi sellest värvikast piirkonnast ja nende esialgsetest elanikest. 

Pärast muuseumi teeme väikese kohvipausi paljukiidetud Truth-nimelises kohvikohas.

Kohvi valimine menüüst osutub oodatust palju keerulisemaks, sest kõigepealt tuleb endale valida meelepärased kohvioad, seejärel veel umbes 5 erinevat asja.........

Ühesõnaga, kuna ma teab mis kohvigurmaan ei ole, aga lihtsalt head kohvi vahel meeldib juua, palusin teenindajalt endale lihtsalt tema enda soovitusel ühe kõige parema latte ja sain sellise kohvi :)

Kohvitatud, asume tänase päeva põhieesmärgi juurde, milleks on Table Mountaini ehk Laudmäe külastus. Erinevad targemad inimesed on soovitanud meil osta pilet teadatuntud punasele Hop On Hop Off bussile, mis meid mäe lähedusse ja veel teistessegi kohtadesse viib. Seda me ka teeme.

Buss meid päris mäetippu siiski ei vii, vaid tuleb juurde osta ka selleks ette nähtud cableway pilet.

Reis Laudmäele kestab mõne minuti. Olime lugenud, et mäe tipus võib olla jahedam, seega on meil soojemad riided kaasas. Aga et seal niiiiiiii külm on! Polnud selleks päris valmis :P Tuul on lihtsalt jõhker.

 

Vaated on muidugi võrratult ilusad. Lisaks saab mäel soovi korral ka ringi matkata. Naudime vaateid ning teeme pärast umbes 15 minutilise jalutuskäigu, aga kauem me seal temperatuuri tõttu olla väga ei tahagi.

Cableway toob meid ka mäelt alla tagasi ning hüppame jälle punasele bussile.

Järgmiseks peatuseks on Camps Bay - Atlandi ookeani ääres asuv rikaste rajoon valge rannaliiva ning mõningate söögikohtadega. Valime lõunatamiseks koha nimega Tiger's Milk. Võrreldes teiste rajoonidega on hinnad tõesti pisut kallimad, kuid LAVi üldine hinnatase eriti toidu puhul on siiski Eestiga võrreldes soodsam.

Pärast lõunat tahame korra ikka ka varba vette kasta. Ikkagi Atlandi ookean!

Ilm on soe, aga ääretult-ääretult tuuline. Rannas inimesi pole, sest liiva lendab nii nagu kogu aeg sajaks valusat rahet taevast alla. Lisaks on LAVist läänepool asuva Atlandi ookeani temperatuur ikka pigem külmapoolne, nii et ujuma päris ei lähe.

Camps Bay

Punane Hop On Hop Off buss viib meid ka Camps Bay'st edasi. Läheme taas juba tuttavale Waterfrontile, kus ka eile aega veetsime.

Lisaks eile nähtule kohtume täna ka hüljestega.

I'm done

14.02

Sõbrapäev.

Tänane algus päevale on väga teemakohane. Läheme Heart of Cape Town muuseumisse.

1967. aastal sooritas Lõuna-Aafrika südamekirurg Dr Chris Barnard Kaplinnas Groote Schuur haiglas maailma kõige esimese eduka südamesiirdamise operatsiooni.

Muuseum kajastab kogu seda ajalukku läinud operatsiooni kulgu ja detaile ning on säilitanud isegi originaalsed südamed sellest operatsioonist.

Groote Schuur Hospital

Maailma kõige esimese eduka südamesiirdamise operatsiooni doonori ja retsipiendi südamed

Minu kui mitte meditsiini alal tegutseva inimese jaoks oli tegu äärmiselt põneva muuseumiga! Samuti meie giid oli täiesti super ja rääkis hästi põnevalt.

Loomulikult oli ka dr Ruul muuseumist väga vaimustuses :)

Järgnevalt viib meie tee Kirstenboschi botaanikaaeda nautima kauni floora ilu. Kuna ilm on kuum ja taimed elavad õues lageda taeva all, teeme pigem seekord natuke lühemat sorti tiiru.
Ilu on aga tõesti palju, mida vaadata, katsuda, nuusutada.... Kõigele on mõeldud! Igal juhul on seal väga hariv ja huvitav, ainult et täna väga kuum..

Kirstenbosch

Tahaks ikka ja jälle ujuda, niisiis hüppame juba tuttavale punasele bussile ja sõidame mõne peatuse edasi Camps Bayle, kus me ka eile olime.
Täna on rannas inimesi ka näha. Lisaks on külmast ookeanist eraldatud kõrvale väikene "basseini" moodi ala, mille temperatuur on kõrgem, ning kus inimesed hea meelega ujumas käivad. Teeme seda täna meiegi. Vesi on seal ikka Atlandi ookeani oma...

Kuna meie punase bussi pilet kehtib täna ka sama firma sadamate vahel kulgevale paadikruiisile, otsustame ikka sõbrapäevast viimast võtta ning sõidame Waterfrontile, et teha seal õhtu lõpetuseks üks mõnus kruiis.
Peale meie on paadikeses ainult mõned üksikud inimesed, aga tuur täitsa toimub/toimib. Info mõttes me midagi kardinaalselt uut teada seekord küll ei saa (giid räägib kogu aeg kõrvaklappidesse, mis antakse tuuri poolt ja jutt on eelnevalt juba salvestatud), aga tore on kruiisida ikka, eriti sellisel kaunil päikeseloojangu eelsel ajal.

Kiirustame pärast kruiisi "koju", et valmistada tänane õhtusöök/homne lõunasöök ja ongi suures pildis päevaga jälle õhtusse jõutud.

Kruiisil

Kruiisil 2

Veel vaateid bussist Camps Bay suunas

Graskop - Johannesburg - Cape Town

Olen siin oma kirjutamistega päris palju ajast maha jäänud. Lihtsalt pole olnud õhtuti seda energiat kuskilt võtta, et kirjutada. Üritan siin nüüd jälle paar päeva tasa teha.

11.02

Hommik on taas üsna varajane. Meid ootab ees umbes 4,5 tunnine sõit Johannesburgi ning stardime kümme minutit pärast kella seitset.

Anni on eriliselt tubli ning teeb enne veel ka väikese jooksutuuri. 

Jätame oma külalistemaja hostidega hüvasti ning alustame sõitu Johannesburgi poole. Teeme väikese peatuse juba tuttavas Alzu Petropordis, et hommikust süüa ja püüame veel ka ninasarvikuid näha, aga keda pole, on muidugi ninasarvikud :)

Veidi pärast kl 12 oleme jõudmas Johannesburgi. Liiklus on vahepeal otseloomulikult muutunud suurlinnale omaseks ning ka meie GPS'i juhised ei ole kohati kõige eeskujulikumad. 

Pärast paari ebakorrektset viaduktilt mahasõitu/mahasõitmata jätmist ning pisikest stressivoogu jõuame aga kenasti Johannesburgi, Apartheidi muuseumi juurde.

Siin lähevad meie teed tunnikeseks lahku. Anni läheb külastab muuseumi, minul on hädasti tarvis wifit, et saaksin kiiremas korras joonde ajada ühed ootamatused töö juures, aga seda seal muuseumis muidugi pole. Kaart näitab, et kohe muuseumi kõrval on üks turistidele suunitletud linnak Gold Reef City, milles igasugu restod ja kohvikud ja isegi lõbustus- ja teemapargid. Idee poolest võiks seal ju ka wifi olla. 

Kui ainult.... saaks nüüd aru, kuidas sinna linnakusse sisse pääseb. Mõlemal pool teed laiuvad suured uhked müürid ja väravad. Kogu kompleks jätab endast väga uhke ja elitaarse mulje. Kõikide väravate juures on pidulikes riietes valvurid, kes on üliülisõbralikud ja toredad ja abivalmid, küll aga ei oska keegi mind wifini juhatada ning suunavad muudkui järgmise ja järgmise väravani.

Olles suhelnud juba ligi 8 inimesega, juhatatakse mind lõpuks linnakus asuvasse hiiiiiiiiglaslikku kasiinosse. Loomulikult pääseb sinna ainult läbi täiesti mingite järgmiste väravate. Taaskord võtavad mind vastu imearmsad valvurid. Maksan neile isegi sissepääsutasu 20zar ja ennnäe imet, uhkete väravate taga asubki grandioosne kasiinohoone, kus on wifi, millega saan oma tööasjad lõpuks ära teha.

Gold Reef City Casino

Umbes tunni pärast kohtume Anniga taas ning asume lennujaama poole teele, et rendiauto ära viia.

Vahepeal on linnas toimunud suuremat sorti elektrikatkestus, mis on hõlmanud ka mitmed suurte ristmikute foorid.

See omakorda tähendab, et päris toredad ummikud on linnas, sest ühtäkki keegi ristmikel enam liigelda ei oska :)

Pärast umbes kolmkümmend minutit kestnud neljasaja meetri läbimist saame õnneks liikuma ning jõuame peagi ka lennujaama. 

Saame rendiauto probleemideta üle antud ja üsna pea oleme juba baggage check in'i tegemas Cape Towni lennule.

Enne boardimist veel kerge eine ning veidi enne kella 18 paiku stardib lennuk Kaplinna poole, vedajaks kohalik odavlennufirma Mango Airlines. Lend kestab veidi üle 2h. Süüa-juua ilma lisatasuta ei pakuta, muidu on kõik täitsa tipp-topp ja ei saa nuriseda. 

Igal juhul maandume kenasti Kaplinnas umbes kella 20 ajal õhtul. 

Tellime endale lennujaama Taxify juhi, kes meid meie hostelisse viib.  Ees ootavad 4 päeva Kaplinnas ning meie peatumispaigaks on seekord hoopis backpackeritele suunitletud Ashanti Lodge Gardens. Meil on Anniga oma tuba, aga wc'd ja duširuumid on külaliste vahel jagamiseks. Kõik on kena ja viisakas ning aias on isegi suur bassein :) (kus me tegelikult lõpuks kordagi ujumas ei käinud :D )

12.02

Võtame esimesel päeval endale kohe kaks jalutustuuri. Õigemini on süsteem selline, et maksmine ei ole kohustuslik, aga on hea tava pärast tuuri lõppemist giidi ikka heldelt tippida.

Esimene tuur viib meid ajalooliselt ja poliitiliselt oluliste paikade ning monumentide juurde. 

Kaplinna Raekoda. Seal ees on Nelson Mandela kuju

Teine tuur pühendub rajoonile, mis on tuntud oma värviliste majade poolest - Bo Kaapile. 

Bo Kaap

Pärast tuure võtame suuna mereäärsele turistialale V&A Waterfront, kust leiab palju-palju söögikohti, tänavamuusikuid, käsitöölisi, kunstnikke, kaubanduskeskuse, sadama... Ja vaateratta. Mõnusat melu on seal tõesti palju ning mitmed ja mitmed turistid üle maailma on nautimas päikest ja maitsvaid sööke.
Tšillime seal natuke, sööme ja käime poes, kuni ongi õues juba pime.  Kuna sellel maal teadupärast naisterahvad pärast päikeseloojangut enam tänavate peale omapäi jääda ei tohi, võtame waterfrontilt Taxify, et "koju" saada. 

V&A Waterfront

Panorama Route

10.02

Niisiis oleme tänase öö veetnud väikeses linnakeses nimega Graskop. Kuna eelmiste päevade enne päikesetõusu ärkamine annab veel väsimusastmes pisut tunda, võtame täna hommikul natuke rahulikumalt.
Hommikusöök söödud, on aeg trenni tegemiseks ning tööasjade ajamiseks meie välioffice'is :P



Eelnevatest postitustest on jäänud mainimata see, et pidime oma reisiplaani pisut muutma.
Esialgse plaani järgi pidanuks me täna sõitma Svaasimaale.
Aga Ku Sungulas viibides tuli välja selline asi või õigem oleks öelda, et me ise olime rumalad ja ei osanud sellele kohe mõelda, et me ei saa oma rendiautoga üle LAVi piiri minna ilma, et me maksaks  autorendifirmale peaaegu 100€ mingisugust maksu. Googeldasime selle kohta kaa ja selgub, et seda kontrollitakse piiril päris põhjalikult ning ilma maksmata ikka ei riski minna. Kuna Svaasimaale on 4h sõitu ning plaan seal olla olnuks ainult üks öö (lisaks veel tagasisõit Johannesburgi ligi 4h, kuhu meil homme on vaja jõuda), siis tundub see summa meie praeguseid asjaolusid arvesse võttes natuke liiga mõttetult suur, mida välja käia.

Tegelikult on mul hästi kahju, et Svaasimaa jääb seekord nägemata. Aga eks ta ole paraku reisides alati nii, et igale poole jõuda kahjuks lihtsalt ei ole võimalik ning peab tegema sekka mõned ratsionaalsed otsused.

Igatahes pühendame tänase päeva siis hoopiski Panorama Route'ile.
Panorama Route on maaliline teekond läbi Mpumalaga regiooni, millele jäävad mitmed erinevad vaatamisväärsused.
Esimeseks sihtkohaks the Pinnacle Rock - umbes 30 m kõrgune torni moodi suur kivi.



Oli tõepoolest suur ja võimas.

Järgmiseks sihiks on kaks lähestikku asetsevat punkti God's Window ja sellest 2 km põhja pool asuv Wonder View, mis on mõlemad kuulsad oma võimsate vaadete poolest Draakonimägedele. Asume kõrgusel 1730 meetrit merepinnast ning sealt avanev pilt on tõepoolest kaunis.




Aga... AGA! Miks on mõlema vaatepunkti ümbrus paksult prügi täis...?
Why, people???

Võimsaid ja meie sealoleku ajal õnneks täitsa prügivabu vaateid peidab endas ka järgmine sihtkoht nimega Bourke's Luck Potholes. Lisaks turistidele tšillivad seal nõlvadel ka lehmad.

Leia pildilt Linda

Ilm kisub vahepeal päris kuumaks, nii et tuleb välja otsida ka vastavad peakatted.

Piraat ja Sultan

Pärastlõunaks on meil tekkinud jällegi suur soov ujuma minna. Eile külastatud Blyde River Canyoni matkaradadest jäi meil üks täitsa matkamata. Kuna see asub samuti Panorama Route'il ning meie praegusest huviobjektist mitte eriti kaugel, sõidame tagasi A Forever Resorti ning teeme läbi ka viimase matkaraja. Boonusena saame ujuda Tufa Waterfallil.




Päikeseloojangu ajal võtame suuna jälle Graskopi poole. Mõtleme enne ööbimispaika minekut veel toidupoest läbi käia, aga selgub, et Graskopi pood on kella 18.45st kinni ning meie jõuame poe ette muidugi kl 18.56. :)
Oleme aga õnneks eelmisel päeval tee pealt kaasa ostnud kaks kohalikku mangot, mida nüüd õhtusöögiks süüa saame.

Ilmselt ei vaja ka mainimist, et see mangolaadne toode, mida meil Eestis müüakse, on ikka midagi täiesti muud :)

Siin veel ülesvõte meie toast armsas külalistemajas Elephant's Nest.

Viimane game drive ja Blyde River Canyon

9.02

Hommik on taas varajane. Stardime umbes kl 5.30 paiku viimasele game drive’ile. 

Üleüldse oleme viimastel päevadel elanud samas rütmis päikesega ning pean tunnistama, et väga mõnus on. Maksimaalselt valget aega mõjub kehale ikka väga hästi.

Kui elukutse lubaks, rakendaks seda ilmselt Eestiski, aga paraku pole see teatud asjaoludel siiski kahjuks eriti võimalik :D

Ah jaa… Tundub, et malaaria rohud pole meile erilisi kõrvaltoimeid küll õnneks põhjustanud. Mõlema ennesetunne on siiani hea ning kumbki pole täheldanud mingeid imelikke sümptomeid, mis viitaksid Malarone’i kõrvalmõjudele.

Aga tänane hommik. Mõtlen siin praegu kirjutades pikalt, kuidas ometi anda edasi kas või kübeke sellest, millest osa saime.

Ilmselt see polegi päriselt võimalik, vaid tõesti tulebki lihtsalt minna ise ja seda kogeda. Kõlagu see kui tahes klišeena, aga nii see on. Ma ei arvanud eales, et selline asi nagu safari mind võiks nii emotsionaalseks ajada, et ma nutma hakkan, aga vot täpselt nii juhtus.

Sõit oli algul nagu sõit ikka. Lihtsalt võrratult ilus. Päikesetõus, loomadel elu käib.
Kes on ärkamas, kes vastupidi otsib endale pärast pikka toimekat ööd mõnusat magamisaset. Lihtsalt nii äge on neid loomi ja linde seal jälgida.

Sõitsime ja sõitsime kuniks ühel hetkel oli pilt selline:

Ajus tekivad esialgu täielikud käärid, sest põhjamaa inimesele on justkui sisse kodeeritud, et lõvi elab loomaaias.
“Aga see ei ole ju loomaaed,” oli vaja kogu aeg sisendada. Siin on hoopis nende kõige loomuomasem keskkond elamiseks ning ma ei tea, miks nende nägemine siin mind niimoodi puudutab.


Meie vaateväljas oli kokku kuus lõvi!
Esimene tavapärane moodne reaktsioon on loomulikult, et saaks nad ometi ruttu pildile. Ja muidugi ma ka tegin pilte. Aga ühel hetkel ma lihtsalt tundsin, et ma ei taha.
Tundsin, et see pidev pildistamine ei lase mul neid rahulikult vaadata ja imetleda. 

Kui majesteetlikud ja suursugused nad on! Tõelised loomade kuningad.

Järgmisel hetkel ilmus lõvide sekka ka üks ninasarvik ja siis oli minu mõistusega ikka täitsa nägemist. Imetlesin neid võrratuid loomi ja püüdsin aru saada, kus ma olen.
Imetlesin neid piltilusaid loomi mitte loomaaias, vaid seal, kuhu nad on päriselt loodud elama, nende omas, orgaanilises ja päris eluolus, päikesetõusu saatel kell 6 hommikul ning pisarad lihtsalt voolasid ja voolasid… 
Täiesti kirjeldamatult võimas elamus. Võimas on loodu.

Lõvisid vaatlesime päris tükk aega.
Vahepeal nad sirutasid end, vahetasid kes külge, kes asukohta…

See viimane game drive osutuski minu ja ilmselt ka Anni jaoks kõige erilisemaks, kuigi need kõik olid ääretult-ääretult toredad.

Nägime veel ninasarvikut beebininasarvikuga, nägime üksikut elevanti, kes oli hästi häbelik meid nähes, nägime kauneid ja nõtkeid impalasid, üksikut kaelkirjakut, tüügassiga (teate see Pumbaa the Lion Kingi multikast)… 

Safari lõppedes hakkas otsa saama ka meie aeg Ku Sungulas. Sõime hommikust, pakkisime asjad, jätsime oma imeliste võõrustajate ja brasiillastega hüvasti ning alustasime teekonda, uueks suunaks Panorama Route ning sellel asuv Blyde River Canyon.

Kuna viimased päevad oleme suures osas autos veetnud, mõtlesime Anniga, et tegelikult oleks vahelduseks mõnus end ka ise natukene liigutada. Niisiis otsustasime teha läbi mõned matkarajad Blyde River Canyon Nature Reserve’is.

Ku Sungulast paari tunni autosõidu kaugusel asub Blyde Canyon, A Forever Resort, kust me matkaradu alustame ja lõpetame.

Rajad kõige lihtsamad ei ole, ütleks. Pinnas on kivine ja ebatasane, kogu aeg toimub liikumine üles- ja allamäge, liikumist takistavad veel tihedalt kasvavad puud.
See-eest vahepeal avanevad vaated on ikka jõhkrad. :)

Three Rondavels, Blyde River Canyon.
Täitsa ise tegin selle pildi, ei võtnud google'ist :P 

Kombineerime omale raja, mis koosneb kolmest erinevast “ametlikust” rajast ning matkamisaega tuleb kokku kuskil 3-4 tundi, mille sisse mahub ka üks ujumispaus. Mõnus!

Päikeseloojangu eel alustame sõitu Graskopi suunas, kus asub meie järgmine öömaja Elephant’s Nest.

Kruger

8.02

Mingit pikka unelemist siin täna pole. Kl 4 hommikul on äratus, et olla kl 4.45 valmis stardiks safarile Krugeri parki. Enne minekut on meile valmis pandud teed ja kohvi.
Brasiillased seda game drive'i meiega kaasa ei tee, seega saame Anniga täiesti privaatse sõidu :)
Hommikusöök pakitakse meile kaasa ning koos giidiga asumegi teele.
Esialgu on meil väheseks jäänud unetundide tõttu mõlemal väga raske autos oma silmi lahti hoida. Ühel hetkel kostub aga giidi suust hüüatus: "GIRAFFE!", mille peale oleme muidugi koheselt ärkvel ning tõepoolest märkamegi maantee ääres esimest kaelkirjakut.
Ühel hetkel hakkavad maanteed kaunistama ka sellised sildikesed:




Tee viib meid Orpen Gate'ini, läbi mille jõuamegi Krugeri parki.


Anni suureks sooviks on ära näha nn Big Five ("Suur Viisik"). Sellise nimetuse alla koondasid jahimehed kunagi ennemuiste viis looma, keda oli kõige raskem küttida. Need on elevant, ninasarvik, lõvi, leopard ja pühvel.
Minu sooviks on vaadata ükskõik, mis loomi vabas looduses, keda ma pole varem niimoodi näinud, kuulugu nad siis sinna Big Five'i või ei... :D

Praeguseks on meil Big Five'ist nähtud elevandid ja kaugelt ka ninasarvikud.

Peagi õnnestub meil näha üht üksikut unist hüääni, kes giidi sõnul on otsimas omale kohta magamiseks.

Täitsa kahju hakkas vaesest loomast, kes nõnda tee ääres väsinuna lonkis.

Antiloopidest nägime veel vesivohlusid (waterbucks) ja kudusid.

Kudu

 Vahepeal sööme oma kaasapakitud hommikusööki ning saame giidilt infot, et kuskil olevat võimalus näha lõvisid ja seetõttu võiks pigem kiirustada, kuniks nad seal veel nähtaval võivad olla. 

Enne lõvisid aga kohtame veel zebrasid, kaelkirjakuid, ahvikesi...

Täiesti kirjeldamatu ja aukartust äratav tunne neid niimoodi tee pervel vabalt liikumas ja oma tähtsaid toimetusi ajamas näha. 

Mingi hetk on näha tee ääres kogunemas suuremat hulka autosid. Jääme meiegi seisma ning umbes 100m kaugusel puu all näemegi peesitamas lõvisid. Seal on emalõvi ja mõned noored isaslõvid, kel karv veidi turritab, aga päris suurt lakka ikka veel pole :)

Giid viib meid veel järgmisessegi kohta, kus võib tähelepanelikumal vaatlusel silmitseda taamal puu otsas peesitamas üht leopardi :)

Meie giid on ülihea silmaga ja väga tähelepanelik. Ilma tema abita oleks väga keeruline kaugemaid loomi märgata. Eriti muljet avaldav on asjaolu, et ta istub samal ajal autoroolis, jälgib teed ning märkab kohe, kui kuskil kaugel puude sees või taga on mõni loom või linnuke. Vähe sellest, ta nimetab kohe ka täpse liiginime, teab täpselt öelda, kas tegu on isas- või emasloomaga ja räägib kõrvale igasugu põnevat infot. 

Liigume tagasi lootuses, et lõvid on endiselt veel oma puu all olesklemas ning meie õnneks ongi.

Edasine stsenaarium, mida saime kõrvalt jälgida, lõi sõna otseses mõttes täiesti pahviks.

Juhtus siis nõnda, et ühel pool teed olid eelmainitud lõvid. Äkitselt ilmusid teisele poole teed zebrad.

Ja meil, autosviibijatel läks muidugi väga põnevaks, et mis siis saama hakkab.

Ma tõesti väga lootsin, et ma ei pea ühe zebra mahamurdmist oma silmaga pealt nägema, kuigi ma annan endale aru, et see SIIN aset leidev ongi justkui vundamendiks kõiksusele, see on päriselu, loodusseadus, circle of life, toiduahel! Mis iganes... Asi kisub väga filosoofiliseks.

Igatahes ühel hetkel märkasid zebrasid ka lõvid. Kaks zebra olid selle aja peale jõudnud üle tee ehk lõvidele ohtlikult lähedale. Ega me ju ka ei tunne loomade keelt ja ei oska selgitada, mis mõlema liigi omavahelises suhtluses täpselt toimus. Ühel hetkel, kui zebrad mõistsid, et nad on ohus, tõid nad kuuldavale hädakisa, mille sarnast heli ei ole ma küll iial varem kuulnud. Kogu seda vaatemängu jälgides olid külmavärinad üle kere ning pulss täiesti laes.

Lõvid varitsesid zebrasid veel üpris tükk aega, aga zebrad ei põgenenud. Nad teadsid, et lõvid on neid kivi taga varitsemas, aga kaks julget zebra seisid väga vapralt lõvide rünnakuulatuses, justkui veendudes, et nende salk jõuaks ikka ohutusse kaugusesse. Niimoodi üksteisest mõneteist meetri kaugusel näod vastamisi seal siis seisti, kuni ühel hetkel ei oskagi öelda, mis põhjusel, lõvid vist loobusid. Igal juhul lonkisid kaks lõvi puu alla tagasi ja viskasid sinna pikali. Ju siis ei olnud need zebrad ikka seda energiat väärt. Ei tea.

Igal juhul toibusin mina nähtust ja kogetust veel tükk aega :D

Pöörasime siis meiegi oma nina tagasi Orpeni värava poole ning teel olles saime nautida veel paljude elevantide, antiloopide, zebrade ning mitmete teiste loomade ja lindude ilu. Lisaks ootas meid vahepeal ka imemaitsev lõunasöök.

Tagasiteel Ku Sungulasse nägime ära veel ka pühvlid! Ja nii oligi kogu Big Five nähtud.

Jõudnuna tagasi oma lodge'i tundsime veel mõnu soojast pärastlõunast, käisime ujumas ning hiljem sõime maitsvat õhtusööki koos brasiillastega.

7.02

Hommikul saab ärgata kõikvõimalike erinevate lindude lauluviiside saatel.
Hommikust asume sööma söögikohas nimega Pickles & Things.
Kogu linn tundub valges ikka väga armas ja kena.

Anni hommikusöögikoha ees poosetamas

Hommikusöök söödud, võtame suuna Krugeri rahvuspargi poole. Sõit kulgeb läbi Mpumalanga regiooni ning mida rohkem ida poole liigume, seda mägisemaks ja maalilisemaks muutuvad ka vaated auto aknast.  Väga ilus on sõita.

Ühel hetkel vaatavad meile maantee kõrval vastu väikesed ahvikesed, mille peale hakkab vaikselt kohale jõudma, et oleme vist tõesti Aafrikas :)

Sõita tuleb aga äärmiselt ettevaatlikult, sest maantee ääres võib liikuda igasugu loomi. Näiteks eesleid...

Vaade autost

Vaade autost 2

Vaade autost 3

Väike peatus. Siin meie auto ka näha

Üks udune panoraam

Sõit jätkub ning ühel hektel juhatab GPS meid maanteelt ära keerama, aga ees on suur värav, millest läbi saab ainult tasudes 170 randi inimese kohta. (Umbes 11€)
Oleme segaduses, sest ööbimiskohast, mis selle värava taga peaks asuma, pole me saanud mitte mingit infot mingi sellise maksu kohta. Kuna igasugu raha väljapressijaid siin riigis leidub küll ja veel, siis enne rahakoti avamist peame siiski veel natuke plaani ja helistame ööbimiskohta, et asja õigsuses kindel olla.
Selgub aga, et maksta siiski tuleb, sest ööbimispaik asub Balule looduskaitsealal ning sinna pääsemiseks on selle värava läbimine ainus variant. Eks siis maksame ja saamegi kenasti väravast läbi.

Nagu eelmisest lõigust aru võis ehk saada, oleme jõudnud Balule looduskaitsealale, mis on osa Krugeri rahvuspargist. Edasine tee nõuaks ideaalis neljaveolist autot, kuid saame ka oma väikese esiveolise sedaaniga õnneks siiski sõidetud. Vastu kepslevad ka esimesed antiloobid :)

Jõuame ööbimiskohta, mil nimeks Ku Sungula Safari Lodge. Kompleks näeb välja nagu ajakirjast väljavõetud. Meid võtab vastu Yolanda, kes on hollandlane ja elabki tegelikult Hollandis, aga peab siin oma mehega safari lodge’i. Umbes iga 6 nädala tagant käib ta Lõuna-Aafrikas, et siin asju ajada ja toimetada.

Meie majake väljast

Ja seest

Ku Sungula õueala

Süsteem on siis selline, et meie tellitud paketi hinnas sisalduvad ka game drives’id, mis kujutavad endas safari autoga loomade vaatlemist. Juba esimesel õhtul Ku Sungulas ootab meid esimene game drive.

Peale meie on kompleksis ööbimas ainult üks brasiillastest värske abielupaar, kes peab oma mesinädalaid. Neljakesi asumegi meie esimesele safari tuurile, lisaks veel giid ja tracker.

Trackeri ülesanne on tähele panna loomade jälgi ning väljaheiteid, mille järgi loodame teatud loomad üles leida. Giid juhib autot ning räägib juurde huvitavat infot loomade, taimede ja lindude kohta.

Antiloobid, keda kohe alguses Balule alale sisenedes kohtasime, on impalad. Nagu hiljem selgub, kutsutakse neid naljatledes ka McDonaldsiteks, sest neid on üle Krugeri väga-väga palju ning nad on toiduks paljudele kiskjatele. Lisaks on neil saba peal ja saba mõlemal pool ääres mustad triibud, moodustades kokku justkui M-tähe.

Impalad

Esimesel õhtul õnnestus meil näha veel elevante ning kaugemal distantsil jõehobu, krokodilli ja zebrasid.

Elevant oma beebiga

Veel mõned elevandid :)

See on jõehobu :P

Meie tracker ja safari auto

Tagasi lodge’i jõudes ootas meid kaunis kolmekäiguline õhtusöök, aga kuna brasiillased einestasid omaette, siis oli kogu õue ala meile jäetud ning tundsime end Anniga väga hästi :) 

Toit oli äärmiselt maitsev ning teenindajad ääretult toredad ja nunnud.

Esimene käik maitsvast õhtusöögist

Pärast õhtusööki oli vaja üsna kiirelt magama minna, et olla valmis järgmiseks varajaseks hommikuks ning pikaks päevaks Krugeris.