Kruger

8.02

Mingit pikka unelemist siin täna pole. Kl 4 hommikul on äratus, et olla kl 4.45 valmis stardiks safarile Krugeri parki. Enne minekut on meile valmis pandud teed ja kohvi.
Brasiillased seda game drive'i meiega kaasa ei tee, seega saame Anniga täiesti privaatse sõidu :)
Hommikusöök pakitakse meile kaasa ning koos giidiga asumegi teele.
Esialgu on meil väheseks jäänud unetundide tõttu mõlemal väga raske autos oma silmi lahti hoida. Ühel hetkel kostub aga giidi suust hüüatus: "GIRAFFE!", mille peale oleme muidugi koheselt ärkvel ning tõepoolest märkamegi maantee ääres esimest kaelkirjakut.
Ühel hetkel hakkavad maanteed kaunistama ka sellised sildikesed:




Tee viib meid Orpen Gate'ini, läbi mille jõuamegi Krugeri parki.


Anni suureks sooviks on ära näha nn Big Five ("Suur Viisik"). Sellise nimetuse alla koondasid jahimehed kunagi ennemuiste viis looma, keda oli kõige raskem küttida. Need on elevant, ninasarvik, lõvi, leopard ja pühvel.
Minu sooviks on vaadata ükskõik, mis loomi vabas looduses, keda ma pole varem niimoodi näinud, kuulugu nad siis sinna Big Five'i või ei... :D

Praeguseks on meil Big Five'ist nähtud elevandid ja kaugelt ka ninasarvikud.

Peagi õnnestub meil näha üht üksikut unist hüääni, kes giidi sõnul on otsimas omale kohta magamiseks.

Täitsa kahju hakkas vaesest loomast, kes nõnda tee ääres väsinuna lonkis.

Antiloopidest nägime veel vesivohlusid (waterbucks) ja kudusid.

Kudu

 Vahepeal sööme oma kaasapakitud hommikusööki ning saame giidilt infot, et kuskil olevat võimalus näha lõvisid ja seetõttu võiks pigem kiirustada, kuniks nad seal veel nähtaval võivad olla. 

Enne lõvisid aga kohtame veel zebrasid, kaelkirjakuid, ahvikesi...

Täiesti kirjeldamatu ja aukartust äratav tunne neid niimoodi tee pervel vabalt liikumas ja oma tähtsaid toimetusi ajamas näha. 

Mingi hetk on näha tee ääres kogunemas suuremat hulka autosid. Jääme meiegi seisma ning umbes 100m kaugusel puu all näemegi peesitamas lõvisid. Seal on emalõvi ja mõned noored isaslõvid, kel karv veidi turritab, aga päris suurt lakka ikka veel pole :)

Giid viib meid veel järgmisessegi kohta, kus võib tähelepanelikumal vaatlusel silmitseda taamal puu otsas peesitamas üht leopardi :)

Meie giid on ülihea silmaga ja väga tähelepanelik. Ilma tema abita oleks väga keeruline kaugemaid loomi märgata. Eriti muljet avaldav on asjaolu, et ta istub samal ajal autoroolis, jälgib teed ning märkab kohe, kui kuskil kaugel puude sees või taga on mõni loom või linnuke. Vähe sellest, ta nimetab kohe ka täpse liiginime, teab täpselt öelda, kas tegu on isas- või emasloomaga ja räägib kõrvale igasugu põnevat infot. 

Liigume tagasi lootuses, et lõvid on endiselt veel oma puu all olesklemas ning meie õnneks ongi.

Edasine stsenaarium, mida saime kõrvalt jälgida, lõi sõna otseses mõttes täiesti pahviks.

Juhtus siis nõnda, et ühel pool teed olid eelmainitud lõvid. Äkitselt ilmusid teisele poole teed zebrad.

Ja meil, autosviibijatel läks muidugi väga põnevaks, et mis siis saama hakkab.

Ma tõesti väga lootsin, et ma ei pea ühe zebra mahamurdmist oma silmaga pealt nägema, kuigi ma annan endale aru, et see SIIN aset leidev ongi justkui vundamendiks kõiksusele, see on päriselu, loodusseadus, circle of life, toiduahel! Mis iganes... Asi kisub väga filosoofiliseks.

Igatahes ühel hetkel märkasid zebrasid ka lõvid. Kaks zebra olid selle aja peale jõudnud üle tee ehk lõvidele ohtlikult lähedale. Ega me ju ka ei tunne loomade keelt ja ei oska selgitada, mis mõlema liigi omavahelises suhtluses täpselt toimus. Ühel hetkel, kui zebrad mõistsid, et nad on ohus, tõid nad kuuldavale hädakisa, mille sarnast heli ei ole ma küll iial varem kuulnud. Kogu seda vaatemängu jälgides olid külmavärinad üle kere ning pulss täiesti laes.

Lõvid varitsesid zebrasid veel üpris tükk aega, aga zebrad ei põgenenud. Nad teadsid, et lõvid on neid kivi taga varitsemas, aga kaks julget zebra seisid väga vapralt lõvide rünnakuulatuses, justkui veendudes, et nende salk jõuaks ikka ohutusse kaugusesse. Niimoodi üksteisest mõneteist meetri kaugusel näod vastamisi seal siis seisti, kuni ühel hetkel ei oskagi öelda, mis põhjusel, lõvid vist loobusid. Igal juhul lonkisid kaks lõvi puu alla tagasi ja viskasid sinna pikali. Ju siis ei olnud need zebrad ikka seda energiat väärt. Ei tea.

Igal juhul toibusin mina nähtust ja kogetust veel tükk aega :D

Pöörasime siis meiegi oma nina tagasi Orpeni värava poole ning teel olles saime nautida veel paljude elevantide, antiloopide, zebrade ning mitmete teiste loomade ja lindude ilu. Lisaks ootas meid vahepeal ka imemaitsev lõunasöök.

Tagasiteel Ku Sungulasse nägime ära veel ka pühvlid! Ja nii oligi kogu Big Five nähtud.

Jõudnuna tagasi oma lodge'i tundsime veel mõnu soojast pärastlõunast, käisime ujumas ning hiljem sõime maitsvat õhtusööki koos brasiillastega.